Nüüd said Pildid ka üles. Need leiat siit albumist: http://picasaweb.google.com/108883845087199575835/Paris1

Homme pühad

Marlen käes, lähme koju.

Park Manceau

See on Marleni kooli kõrval asuv park. Siin me ka eile käisime enne Maritiga kokku saamist.

Meie imeline lapsuke

Oma vanemate jaoks on iga laps harukordne. Eks me kõik ole kuulnud liigutavaid lugusid esimestest hammastest - või vastupidi- hambutust naeratusest, mis paneb tundma nagu elaksid pidevas sulavõis.
Ruben pole ses suhtes erand. Ka temast ülesvõetud piltidest annab kokku panna vähemalt tunnise slide-show, leiduks vaid vabatahtlikke vaatajaid! Tema sulnis naeratus sulatab isegi karmikoeliste prouade südamed ning lõputust vadinast võib hea tahtmise korral eristada olulisi sõnu, noh nagu näiteks "emme":)

Kuid sellele lisaks

• on Ruben teadaolevalt ainus laps, kellel pole midagi selle vastu, kui talle nohu korral ninna meresoolalahust lastakse. Kui talle sinise pudeliga läheneda, ei tee ta teist nägugi ja mõnikord ajab isegi ninasõõrmed laiali, et mul mugavam toimetada oleks.

• naudib Ruben täiega mütsi pähe panemist. Kisama hakkab alles siis kui kord talvekombe järele jõuab.

• hakkab Ruben kõhuli olles end meeldiva muusika taktis edasi-tagasi kiigutama. Ikka nii, et kord pea üleval ja siis jalad. Hetke lemmik on Barry White´i You Are The First, My Last, My Everything (tänu Kristile, kes vastava kaardi kinkis, on selle viisi leierdamine eriti lihtne)

No ja lõpetuseks midagi täiesti tavapärast. Selle sissekande kirjutamise ajal on Ruben kolm korda üles ärganud ja mina oma tegevuse katkestanud, et teda uuesti magama panna. Igaõhtune rutiin.