Teeme Rubeniga iga päev paaritunniseid jalutuskäike. Tavainimese kombel voodis uinumisest meie laps eriti huvitatud ei ole.
Tundub, et rahulikus tempos kulgevad ja pidevas tähelepanu- ning meelelahutusnäljas titemammad on kerge saak kõiksugu spiritualistidele, kel mingi missioon täita. Olen oma käikudel kuulanud bulgaaria aktsendiga katkendeid piiblist ja saanud teada, millistele alustele tuleks rajada pereõnn. Kaugelt Bulgaariast pärit misjonärid olid võimalusest veidi juttu ajada ja jumalasõna levitada ilmselgelt liigutatud. Karta on, et minusuguseid vastutulelikke isendeid nad usuleigete ja pigem küüniliste eestlaste seas just väga tihti ei kohta. Kokkusaamisele, kuhu mind ka lahkelt kutsuti, ma pole jõudnud;).
Veel olen "Vahitorni" pakkujatelt saanud infot, et Jumal andestab ka üksikemadele. Esialgu ei oska selle teabega midagi peale hakata, aga panen igaks juhuks siia kirja, ehk on kellelgi abiks.
Kõige põnevamad on muidugi patside ja värviliste mütsidega noorukid, kes on sisemise tasakaalu leidnud tänu budismile. Välise tasakaaluga on seeeest mõnel probleeme, mine sa võta kinni, johtub see sisemisest kirgastumisest või on mingid ained abiks. Nende raamatuid, mis sisaldavad igasugu vaimseid nippe õnnelikuks saamiseks, ma ostnud ei ole. Tegelikult ma juba tean, mis mind õnnelikuks võiks teha. Väga lihtne - keegi teine teeks minu eest neid igapäevaseid vankritiire, mina aga istuks kusagil kohvikus rahulikult, rüüpaks piimakohvi ja loeks lehte. Täielik ignorant olen, ma tean.
